Kirjutasin veidi aega tagasi nupukese Viru Folgi nädalakirjale.
Soomaa rahvuspark Pärnu vesikonnas on üks meie maa jõgederohkemaid kante. Siin on säilinud jämedast puutüvest õõnestatud ühepuupaatide – haabjate kultuur, mille ehitamise saladusi on põlvest põlve edasi antud kuni tänapäevani välja. Soomaa jõgedel on komme kaldaäärseid maid ja metsi üle ujutada, tasasest reljeefist ja jõgedevõrgu omapärast tingitud uputused pole soomaalastele loodusõnnetus, vaid üpris regulaarne nähtus, mida viiendaks aastaajaks kutsutakse. Haabjas on jõerahvale olnud igapäevaseks sõidukiks ja suurvee aja asendamatuks vahendiks ka koduõuel – et kuurist puid tuua või minna lauta lehma lüpsma.
Ilmselt on just regulaarsed üleujutused põhjuseks, mis on tinginud madalasüviselise, kerge ja kiire haabja jätkusuutlikkuse. Haabja ehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremad on pärna- ja haavapuu. Viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu peab olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, tema langetamiseks sobivaim aeg on talv. Esmalt raiutakse paadi väliskuju sigarikujuliseks. Keskosa õõnestamiseks kasutatakse spetsiaalset künakirvest. Et nii küljed kui põhi sobiva paksusega saaksid, puuritakse haabjatoorikusse sadakond mõõduauku. Augud hiljem punnitakse kinni. Järgmisena painutatakse eelnevalt niisutatud haabja küljed lõkkel ning kuuma vee abil laiemaks – seda tööd nimetatakse laotamiseks. Laotamine on haabja ehituses kõige põnevam ja ka vastutusrikkam osa, kus kaalul on kogu varasem vaev. Kõige viimasena toestatakse paat kaartega ja tõrvatakse.
Enne kui laudade saagimine muutus tavaliseks, olid ühepuupaadid kasutusel üle Eesti; samuti Lätis, Venes, Soomes, kõikjal meie naabrite juures. Matsalu kandis oli 100 aasta eest tüüpiline selline paaditüüp, kus haabja parrastele oli lisatud kõrgenduseks üks laud. See andis lisaks kandevõimele tublisti juurde ka aluse merekindluses, oli ju Kasari jõe meestel alatihti asja ka merelahele ja laidude vahele. Soomest Merkijärvi küla lähistelt on teada 15. sajandist pärit paadileid, kus haabjale on lisatud ülestikku kaks pardalauda. Soome harrastusarheoloog ja viikingilaevade ehitaja Fredrik Koivusalo on esitanud teooria, et seesugused pardalaudadega kõrgendatud haabjad olid viikingite sõiduvahenditeks ajal, kui nad Vene alasid „avastasid”.
Soomaa haabja parrastel lisalauad puuduvad, populaarseks muutus pärast viimast sõda aga haabjale mootori sappa seadmine. Tehnika areng iidsele veesõidukile pärssivalt mõjunud ei ole, küll aga külade inimestest tühjenemine. Haabjakultuuri poputamiseks on alates 1996. aastast korraldatud haabjalaagreid, toimuvad haabjamatkad jõgedel ja 2008. aastal loodi lausa Eesti Haabjaselts.
Linke:
http://www.soomaa.com/haabjas
http://www.soomaa.com/haabjamatkad
http://haabjas.blogspot.com/
Soomaa rahvuspark Pärnu vesikonnas on üks meie maa jõgederohkemaid kante. Siin on säilinud jämedast puutüvest õõnestatud ühepuupaatide – haabjate kultuur, mille ehitamise saladusi on põlvest põlve edasi antud kuni tänapäevani välja. Soomaa jõgedel on komme kaldaäärseid maid ja metsi üle ujutada, tasasest reljeefist ja jõgedevõrgu omapärast tingitud uputused pole soomaalastele loodusõnnetus, vaid üpris regulaarne nähtus, mida viiendaks aastaajaks kutsutakse. Haabjas on jõerahvale olnud igapäevaseks sõidukiks ja suurvee aja asendamatuks vahendiks ka koduõuel – et kuurist puid tuua või minna lauta lehma lüpsma.
Ilmselt on just regulaarsed üleujutused põhjuseks, mis on tinginud madalasüviselise, kerge ja kiire haabja jätkusuutlikkuse. Haabja ehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremad on pärna- ja haavapuu. Viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu peab olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, tema langetamiseks sobivaim aeg on talv. Esmalt raiutakse paadi väliskuju sigarikujuliseks. Keskosa õõnestamiseks kasutatakse spetsiaalset künakirvest. Et nii küljed kui põhi sobiva paksusega saaksid, puuritakse haabjatoorikusse sadakond mõõduauku. Augud hiljem punnitakse kinni. Järgmisena painutatakse eelnevalt niisutatud haabja küljed lõkkel ning kuuma vee abil laiemaks – seda tööd nimetatakse laotamiseks. Laotamine on haabja ehituses kõige põnevam ja ka vastutusrikkam osa, kus kaalul on kogu varasem vaev. Kõige viimasena toestatakse paat kaartega ja tõrvatakse.
Enne kui laudade saagimine muutus tavaliseks, olid ühepuupaadid kasutusel üle Eesti; samuti Lätis, Venes, Soomes, kõikjal meie naabrite juures. Matsalu kandis oli 100 aasta eest tüüpiline selline paaditüüp, kus haabja parrastele oli lisatud kõrgenduseks üks laud. See andis lisaks kandevõimele tublisti juurde ka aluse merekindluses, oli ju Kasari jõe meestel alatihti asja ka merelahele ja laidude vahele. Soomest Merkijärvi küla lähistelt on teada 15. sajandist pärit paadileid, kus haabjale on lisatud ülestikku kaks pardalauda. Soome harrastusarheoloog ja viikingilaevade ehitaja Fredrik Koivusalo on esitanud teooria, et seesugused pardalaudadega kõrgendatud haabjad olid viikingite sõiduvahenditeks ajal, kui nad Vene alasid „avastasid”.
Soomaa haabja parrastel lisalauad puuduvad, populaarseks muutus pärast viimast sõda aga haabjale mootori sappa seadmine. Tehnika areng iidsele veesõidukile pärssivalt mõjunud ei ole, küll aga külade inimestest tühjenemine. Haabjakultuuri poputamiseks on alates 1996. aastast korraldatud haabjalaagreid, toimuvad haabjamatkad jõgedel ja 2008. aastal loodi lausa Eesti Haabjaselts.
Linke:
http://www.soomaa.com/haabjas
http://www.soomaa.com/haabjamatkad
http://haabjas.blogspot.com/
Comments